Kell on 10.00 hommikul, maad katab paks lumevaip ning päike särab taevas. Päikesekiirte peegeldus helkleb rõõmsalt lume peal, tekitades tunde nagu lumi oleks täis imepisikesi kristalle. Sõit mööda lumist metsavaheteed kulgeb rahulikult, taustaks mängimas “Langeb lund, langeb lund, langeb lund…”. Lapsed laulavad tagaistmel hoogsalt kaasa, oodates pingsalt, millal lõpuks kohale jõuame. Veel viimane kurv ja paistabki avar parkla, kus on esimesed autod omale juba koha leidnud. Autost välja astudes tunnen karget talveõhku. Väljas on -5 kraadi külma – täpselt paras, et veeta lõbus päev talvises looduses.
Õhk on siin hoopis teistsugune, kuidagi palju värskem ja mahlasem. Seda ei saagi päris täpselt kirjeldada – nagu sõõm seda looduse värsket õhku kaotaks ära kõik igapäevased pinged ja mured.
Parklas tervitab meid rõõmsameelne Raudsilla jõulupiiga, kes kontrollib ostetud pileteid. Ta ulatab meile uhke kaardi, kuhu on märgitud ala plaan. Kaardi teisele poolele kirjutame peale oma nimed ning vaatame üle ajakava. Lisaks on märgitud sinna ka kohad, mida kindlasti külastama peaks.
Alustamegi esimesest punktist – Jõuluvana postkontor. Väljast meenutab tare hubast talumaja. Jään mõtlema, kas siin on kunagi ka elatud? Enne sisenemist köidab minu pilku lumine hoov, kus paiknevad ürgsed püstkojad suitsevate korstendega ning vulisev jõgi.
Astume taresse. Tare on seest mõnusalt soe ning täpselt nii hubane nagu väljast tundus. Meid võtab vastu Jõulumemm, kes jagab juhiseid kirja saatmise kohta. Istume laua taha ning asume kirjutama. Kirjutame Jõuluvanale pika kirja, kus soovime talle pühade eel jõudu ja jaksu ning joonistame juurde ka vahva pildi. Memme juhendamisel lisame juurde ka koduse aadressi, sest nii teab Jõuluvana, kuhu saata Lapimaalt vastuskiri. Väga põnev!
Edasi läheme jõuluehteid meisterdama. Koju ei ole me veel kuuske jõudnud tuua, kuid vähemalt on meil kohe ehted olemas. Jõulukaunistuste valmistamine toimub Väikeses Kojas. Liigume kaardi ja siltide järgi Ees-Tare juurest mäest alla, üle silla ja kohe paremale jääbki suitseva korstnaga püstkoda. Loeme ukselt koos lastega: “Jõuluehete töökoda”. Koda paikneb vuliseva jõe kaldal. Teisel pool kallast paistab ürgne mets. Lihtsalt imeline ja rahulik vaade. Astume töökotta. Töökoja keskel annab soojust mõnus lõke. Leiame omale koha seinaäärses lauas pehmetel pinkidel. Jõuluehted valmistame Käsitöömamsli juhendamisel puidust kettale salvrätitehnikas. Kiire ja lihtne ning tulemus on looduslähedane ja ilus. Valisin oma ehtele rasvatihase pildiga salvrätiku – tihane seisab lumise oksa peal, noka vahel oks punaste pohladega, taustaks helesinine taevas.
Meisterdamise kõrvale jutustab Käsitöömamsel meile Raudsillast. Saan teada, et siit läbi voolava jõekese nimi on Pärlioja ning teisel pool kallast paikneb iidne mosaiikmets. Kas pole mitte maagiline?
Umbes 30 minutit hiljem ongi meil kõigil kolmel ehe valmis! Minul rasvatihasega, lastel põhjapõdra ja öökulliga. Väljume töökojast, kohe kostab kõrvu rahulik veevulin.
Kell on saamas 11.00. Ajakavasse on märgitud tutvustav ringkäik Raudsillal, mis saab alguse Suure Koja juurest. Jalutame kogunemispunkti, kuhu on kogunenud juba teisigi. Meile lehvitab pika punase kuuega naerusuine naisterahvas. Ta on grupijuht. Ringkäiku alustame Ees-Raudsillast – meile tutvustatakse sealseid metsaonne, väikest sauna ning tare. Edasi liigume Taga-Raudsillale, kus saame uudistada võimast suurt sauna, hubaseid kodasid ning aita.
Kõige selle juurde kuuluvad tohutult põnevad legendid ja pimestavalt kaunid vaated. Kujutlege, kuidas te kõnnite lumisel teel, mis on ääristatud laternatega, möödud jõekesest, okste vahel lendavad tihased, päike helgib mõnusalt puutumata lumeväljal. Veel on näha kitsekeste jälgi lumel, mis ristuvad rebase jälgedega – milline Talvevõlumaa.
Ringkäik kestab umbes 45minutit, mille lõpuks jõudsime tagasi Suure Koja juurde. Lapsed märkavad, et kell 12.00 algab aaretejaht. Kahjuks unustasid nad ennast sinna kirja panna. Otsustame ikkagi uurida, kas äkki on veel paar vaba kohta aaretejahile. Jaht algab parkla juurest, kus särasilme päkapikk võtab osalejaid vastu. Lastel vedas, 2 viimast kohta on veel vabad! Uurin, kas tohin kaasa jalutada. Mul on samuti põnev näha ja kaasa elada aarde otsimisele.
Juhtpäkapikk viib meid metsa, rääkides juurde legende, miks ja milline aare üldse üles tuleb leida. Lapsed sattusid aarde legendist ja otsimisest kohe vaimustusse! Lisaks tuleb aardekirstu leidmiseks lahendada ka ülesandeid. Mina keskendun rohkem ümbritsevale. Aarde leidmise teerada viib pisikeste metsaonnideni, kus elavad päkapikud.
Onnid on ürgsed ja püstkojastiilis. Mõnus lumevaip katab kogu metsaalust ning onne. Tekib tunne nagu viibiks jõulumuinasjutus. Silmal on ilus, rahulik vaadata ja lastel oi kui palju lustida.
Lõpuks leiavad lapsed aardekirstu ülesse. Nende rõõm on veelgi suurem, kui juhtpäkapikk ütleb, et kõik saavad omale aarde seest kingituse kaasa.
Kell on vahepeal jõudnud ühe peale. Otsustame minna Suurde Kotta keha kinnitama. Meile pakutakse sooja suppi tee ja kohviga. Pean tunnistama, et värske õhk teeb kõhu päris tühjaks. Kosutav ja maitsev supp teeb olemise kohe paremaks. Küll on tore, et supp on tasuta!
Aga ma ei saa mitte mingil juhul jätta mainimata Suurt Koda. See on lihtsalt nii suursugune ja võimas. Suurest puituksest sisse astudes on tunda soojust, mis õhkab saali keskel olevast elavast tulest. Elav tuli, ehteis jõulupuu, jõululaulud ning rahu – mida muud meil veel tarvis on?
Kell 14.00 saabub saali Jõuluvana. Lapsed muidugi jooksevad kohe tema juurde. Jõuluvana istub lõkke kõrvale suurde pehmesse tugitooli ning lapsed kogunevad tema ümber. Jõuluvana on väga mõnus ja muhe, istudes väärikalt oma toolis.
Mõned Raudsilla päkapikud hakkavad ette valmistama saali filmiõhtuks. Kuulsin, et näitamisele tuleb Eesti oma jõulufilm “Eia Jõulud Tondikakul”. Sätime ennast kõik koos mõnusalt kott-toolidesse, ostame kõrvale piparkooke ja naudime.
Film on väga armas ning kodumaine, puudutades hetkel aktuaalseid teemasid. Filmi lõppedes sätib ennast lavale DJ Pikapäkk ning valmistub Päkapikudiskoks. Lepin lastega kokku, et nemad jäävad tantsima ning mina lähen sauna.
Saun asub otse Pärlioja kaldal. Vahetan riided riietuskojas ning astun sauna. Minu suureks üllatuseks mahutab püstkoja stiilis saun päris palju inimesi. Nii ägedas saunas ei olegi varem käinud!
Vahepeal on kell saanud kuus. Avastame, et Jõulumaad hakatakse sulgema. Aeg on sõita tagasi koju. Väljas on läinud päris pimedaks. Tee äärde põlema pandud laternad moodustavad muinasjutulise raja suurest kojast parklasse. Nüüd märkan ka kõiki neid jõulutulukesi, mis on paigutatud puidust loomade, puude ja katuseräästa külge. Milline imeline päev meil on olnud!
Täpselt sellise maagilise Jõulumaa osaliseks on võimalik saada 14. ja 15. detsembril Raudsillal!